Life is like riding a bicycle...

Minuga on viimase poole nädala jooksul nii palju juhtunud, et ei teagi, kust alustada. Kõike pole mõtet detailsusteni kirjeldada, muidu läheb jutt kole pikaks ja lohisevaks. Fakt on aga see, et teel Kopenhaagenist  Lyoni (ümberistumisega Frankfurdis) läks minu reisikohver kaduma. Esimesed mõtted minu peas olid järgmised: "No way!"; "Vaatan kõik lindil olevad kohvrid korra veel üle, kindlasti ma ei märganud enda oma"; "Appi, paanika!";"Shieeeet, mis nüüd saab" - ning siis tuli korraks kibe klomp kurku. Kui minu ümber poleks olnud ca 50 teist samasuguses olukorras inimest ja mul oleks kümneks minutiks olnud omaette privaatne olemine, oleksin küll vist terve ämbri pisaraid paotanud. Pärast vajalike dokumentide täitmist sain lennujaamast pisikese lohutusauhinna kaasa:

Õhtu sellega aga ei lõppenud! Kui ma lõpuks lennujaamast lahkuda võisin, oli kell juba tublisti üle südaöö ning kõik rongid (lisaks ka bussid), millega plaanisin kesklinna minna, sõitmise lõpetanud. Ainukene võimalus oli kasutada takso teenust, mis kujunes täpselt selliseks, nagu prantslaste filmis Taxi! Hoidsin oma kümne küünega istmest kinni, et natukenegi närve rahustada. Juht ise oli väga lõbus, laulis ja veidi tantsis ka ning samal ajal andis tugevalt gaasi. 36 km-i lustisõidu eest maksin 72 eurot ja tuju läks veelgi nutusemaks.

Järgmine päev kiirustasin rongijaama. Päris keeruline oli Lyonis orienteeruda, mitte ühtegi silti (inglise keeles) või märki ei olnud, mis oleks liiklemist natukenegi lihtsamaks teinud. Lõpuks sain ilusasti rongile ning jõudsin sihtkohta nimega Séte. Siia jõudes sadas kohati seene- ning kohati tugevamat vihma. Kuna eelmise päeva taksosõidu emotsioonid ning õhenev rahakott olid värskelt meeles, otsustasin raudteejaamast hotelli jalgsi kõndida. Ausalt öeldes alahindasin tugevalt vahemaad, oleksin pidanud liinibussi võtma. Hotelli jõudes oli reception suletud. Ootasin ca kolm tundi, enne kui omanik kohale tuli ning mulle toavõtme ulatas, mingit Bonjouri piiksugi ei tulnud minu suust välja. Ma oli nii vihane, väsinud ning vihmas ligunemisest ja külmas ruumis passimisest täiesti läbi külmunud. Hotell väljast on ilus, aga siseruumid ja puhtus ei kannata eriti kriitikat, esimesel võimalusel läheksin siit minema.  

Olen nüüd kaks päeva koolitusel käinud. Täna õppisime terve päev R-i, oi kui õnnelik ma olen! Lõunapausil läksin koos teiste koolitusel osalejatega randa sööma, nii mõnus päike oli väljas ning võrreldes eelnevate päevadega ka oluliselt tuulevaiksem. Just siis kui olin enda lõunasöögi lõpetas, lendas kajakas minust üle ja lajatas "kingituse" mulle otse pähe. Teistel oli muidugi nalja kui palju, aga minul mitte. Oleksin vihast karjuda tahtnud. Tavaliselt ma nii lihtsalt verest välja ei löö, ju need viimased päevad on mind natuke emotsionaalsemaks teinud. Allan lohutas skypes, et see pidi õnne tooma. Ja teate mis, hotelli jõudes oli minu kohver saabunud. Mustad pilved minu pea kohal haihtusid ja päike tuli välja. Elu on jälle ilus ning saan lõpuks Sétes olemist nautima hakata, tühja sellest õudsest hotellist.

Uus hingamine

Tere teile kõigile. Kohe alustuseks pean ütlema, et olen enda blogi populaarsusest äärmiselt meeldivalt üllatunud ning vabandan, et viimasest postitusest on märkamatult kaua aega möödas. Meil toimus suures osas meeskonna vahetus ning tänu uutele nägudele on siinne elu saanud natuke teistsuguse hingamise. Praegune seltskond on kuidagi mõnusam ja värvikam kui eelmine. 

Nüüd on meil laevas kaks vahetust, päeval traalitakse endiselt kala ning öösel kogutakse Bongo võrguga zooplanktoni proove ja larve. Mina töötan nüüd ainult öises vahetuses ehk siis kella kuuest/seitsmest õhtul varahommikul kella kuueni. Praegune töö on oluliselt vaheldusrikkam ja mulle tuttavam ning ka füüsiliselt rohkem kontimööda – hoian paberimajandust korras ning kontsentreerin planktoni proove. Öises vahetuses on rohkem vaba aega ning patt oleks lihtsalt niisama passida. Kuna minu nn paarimees on sakslane, tegin alguse enda saksa keele oskuse meeldetuletamise/uuendamisega. Printisin mitu artiklit välja ning Bastiani abiga tõlgin tundmatuid sõnu. Õnneks neid palju ei ole ning ehk kruiisi lõpuks julgen saksa keeles ka midagi rääkida J.

Nüüd natuke nalja ka. Kas te olete kuulnud midagi kalast nimega nolgus? Ühe kala kohta näeb see liik päris kole välja, vaata pilti. Taani pealinn asub saarel ning siinsete juttude järgi ei saa saare ja mandri inimesed omavahe hästi läbi ning üksteise kohta halva nalja tegemine on tavaline. Mandri (jylland) inimestel on pealinlastele „huvitav“ nimi pandu – Köbenhavner (kirjapilt ei ole 100% õige, eestistasin seda natuke), mis tegelikult tähendab nolgust. Sellised sõbralikud suhted siis taanlastel omavahel. Enamus laevaperest on Kopenhaagenist...

Nolgus

Väikene fotoreportaaž viimastest ja tänasest päevast:

 Rønne

Bongo võrk

 

Saksa keele õpingud

Väike valik meie öisest muusika kollektsioonist

CTD tulemused

Bastian

Väsinud, väga-väga väsinud!

Tere teile kõigile. 

Olen nüüdseks terve nädala laeval viibinud ning täna on minu viimane päev kalalaboris. Tänu heale ilmale oleme on viimastel päevadel kõvasti kala traalitud, mistõttu minu tööpäevad on veninud väga pikaks ja füüsiliselt kurvavaks. Ausalt öeldes on mul kalade sorteerimisest ja mõõtmisest nii suur tüdimus, suurima hea meelega viskan õhtul tööriided pesumasinasse, et homme öösel puhtad ja meeldivalt lõhnavad riided jälle selga panna.

Täna õhtul sõidame Bornholmi saarele, kus siis toimub osaline meeskonna vahetus. Seltskond läheb rahvusvahelisemaks ehk siis lisaks ühele eestlasele tulevad juurde ka soomlane Tero ja sakslane Bastian. Selle üle on mul pagana hea meel, sest taanlased räägivad enamasti omavahel emakeeles, millest ma ei saa midagi aru. Kui kõik läheb hästi, saame õhtul Bornholmi saarel pubisse minna ning natukene lõõgastuda. Lippan nüüd tagasi tööle, kõike kaunist teile! J

Gastronoomilised elamused

Sellest, et taanlased võileibade ja –saiade peale maiad on, kirjutasin ma eelmises postituses, nüüd kriban lähemalt tänasest menüüst. Hommikusöök oli nagu ikka: müsli, võileivad ning soovi korral praetud muna (seda peab kokkadelt ise küsima), aga lõunasöök oli midagi täiesti eriskummalist. Söögisaali sisenedes oli tunda õhus nii meeldivaid toidu aroome, muidugi süüdi võis olla ka minu tühi kõht. Lauas istus ainukesena Susanne ning minu kommentaari „Smells delicious“ pööritas millegi pärast silmi ja alles siis märkasin, et ta sõi oma toitu üpris hapu näoga. Laual oli keedetud kartul, lihataoline ollus, kaste, salat, magustoit ning võikude materjal. Proovisin sooja toitu ja salatit. Lihataolist kraami ei julgenud Susanne emotsioonide peale palju taldrikule tõsta, õnneks osutus see targaks otsuseks. Korralikule tüdrukule kohaselt sõin kõik ära, aga tegelikult toit mulle ei maitsenud. Polnud see ei liha ega maks. Hiljem kuulsin, et tegemist oli spinatiga täidetud sea südamega!?! Pidi olema väga traditsiooniline taanlaste vanema generatsiooni toit. Magustoit oli ka sama traditsiooniline, aga maitses sea südamega võrreldes oluliselt paremini. Ma ei ole eriline toidugurmaan ja õiget nime ei oska magustoidule anda, aga tegemist võis olla sidrunimaitselise munavalgevahuga. Mulle maitses ning ka magusroogi mitte armastavatele inimestele võiks see peale minna.

Õhtusöögiks pakuti spargli-frikadellisuppi. Kas maitses? Polnud paha, aga ise teeks retseptis olulisi muudatusi. Õhtul proovisin ka taanlaste heeringat, maitseb sama halvasti kui Norrast kaasa toodud ja väga pikaks ajaks külmkappi seisma jäänud heeringas. Hästi magus ja lääge. Oleksin pidanud kodust ühe paki kaasa võtma ning seda siin koos hapukoore ja sibulaga serveerima. Ei tea, kas neile maitseks? Päeva kokkuvõtteks võib öelda, et maitsemeeled on taanlastel ja eestlastel erinevad. Mitte, et nende toit halb oleks, lihtsalt natuke teistsugune.

Täna on rahvusvaheline naistepäev ning õrnema sugupoole valikul vaatame koos filmi. Pärast seda üritan jooksulindile jõuda ning siis ongi uneaeg käes. Mõnusat õhtut ja olge terved! 

Esimesed päevad DANA-l

Tervitan teid kõiki Läänemerelt, uurimislaevalt Dana. Hetkel on blogimise eesmärk hoida lähedasi ja kõiki teisi huvilisi kursis minu tegemistega, tuua teieni vahetud emotsioonid, mõtted ja kogemused.

DANA on Taani Tehnikaülikoolile kuuluv uurimisalus, mis pakub teaduse tegemiseks mitmesuguseid võimalusi. Laevas on viis laborit, privaatsed kajutid koos interneti ja telekaga, saun, jõusaal ja raamatukogu. Minu eesmärk siin on omandada uurimislaeval töökogemust, õnneks on inimesed sõbralikud ja meeleldi nõus enda tööst ja tegemistest rääkima.

Päev algab hommikusöögiga, mida serveeritakse pool  kaheksa. Kell kaheksa saame kõik kalalaboris kokku ning töö võibki alata. Kümne ajal on esimene kohvipaus, pool kaksteist lõuna, kolmest järgmine kohvipaus ning pool kuus pakutakse õhtusööki. Ehk siis söömist on siin ikka väga palju, eriti võileibade ja –saiade. Kell seitse avatakse nn pood, kust saab osta eluks vajalikke asju, populaarsemad pidid olema õlu ja maiustused. Huvitav on see, et õlle ostmisel kehtib piirang - iga inimese kohta on ette nähtud kuni neli pudelit õlut päevas.

Natuke ka tänasest päevast, mis ei alanud just eriti hästi. Hommikul pidasin laboris kõigest 50 minutit vastu, kuni enesetunne läks väga kehvaks ning pidin kajutisse pikutama minema. Lõunaks sain tervise korda ja jätkasin laboris sealt, kus enne pooleli jäin. Minu ülesanne oli kalade (tursk, räim, kilu, kammeljas) mõõtmine ja sorteerimine, tõenäoliselt pean seda kuni järgmise nädala neljapäevani tegema, kuni zooplanktoni-inimesed astuvad levapardale ning minu tööaeg liigub rohkem öistele kellaaegadele. Töö iseenesest raske ei ole, aga meenutab kangesti kalatehase liinitööd. Lisaks võetakse osadelt kaladelt otoliite, eraldatakse magusid, määratakse suguküpsuse astet jne, mina olen siis kõige nürima töö peal :D. Pärastlõunal pidime ühte ohutusalast harjutust tegema, mis oli jätk eilsele ohutuskoolitusele. Tundub, et lained on õhtul suuremaks läinud, õhtusöök serveeriti justkui liftis, mis pidevalt üles-alla sõitis, toit ei maitsenud seetõttu just eriti hästi. 

Kõike kaunist teile ning lõpetuseks ka mõned pildid viimastest päevadest :)

Rootsis pahupidi

Õhtusöök Ystadis

My sweet home DANA

Täpid kaartidel tähistavad jaamasid, mida külastame ja paremal on näha tähtsad kellaajad  

Svend-Erik ja Peter

Selline näeb meie nn liinitöö välja, tööhoos on Peter, Reinhardt, Susanne ja Stina

Ilus kala oli, sushi jaoks pidi hästi sobima

Goa

Varanasist soitsime edasi lennukiga Delhisse. Meil oli Delhis ca 3 tundi aega kuni valjus lennuk Goasse. Kolme tunni jooksul nagime kuidas taevas hakkasid tumedad pilved kogunema ning selleks ajaks kui meie lennuk hakkas ohku tousma, joudis Delhisse korralik torm. Hirmus ei olnud mitte see vihm vaid kohutav aike. Lennuk raputas meid paris korralikult ca 40 min. Goas oli ilm peaaegu pilvitu ning valjas oli 31 kraadi sooja. Meie jaoks on selline temperatuur ideaalne. Soitsime lennujaamast enda hotelli taksoga (vahemaa on ca 70 km). Taksojuhiks oli noor poiss, kes soitis kohutavalt narviliselt, kinnitasime tagaistmel igaks juhuks turvavood, kuigi siin ei ole see noutud.

Meie hotell asus mere aares taielikus dzunglis. Goale on omane turistidele ehitatud ajutised hutid, mis mussooni ajaks buldooseriga kokku lukatakse. Parast esimest ood kolisime randa ning kavatseme oma nn hutti jaada paariks nadalaks.

Paike on siin vaga intensiivne, hoolimata sellest, et meil on vaga tugeva kaitsefaktoriga paikesekreem, polesime me ikka esimesel paeval ara. Loodus on siin ilus, vesi on soe, palmid kasvavad rannas (eile Allan uuristas kookosesse augu kust me saime kookosepiima juua) ja inimesed on toredad. Goa oli ca 500 aastat Portugali koloonia, sellest tulenevalt on siin palju kristlasi ning hygieeniga on siin vorreldes teiste India piirkondadega koik korras. Hetkel on meil siin toeline puhkus paradiisi rannas.





Meie bungalow juures elab kaks pisikest kutsikat





Vaade meie rodult :)

Agra ja Varanasi

Agra linn oli oluliselt vaiksem linn kui need mida me senini kylastanud olime. Sunil (meie autojuht) raakis, et riik hooldab Agras ainult peatanavat, sest mooda seda tanavat soidavad turistid Taj Mahal-i juurde. Ylejaanud linn pidi olema kohutav. Meie hotell oli vaga luksuslik ning ta asus McDonaldsi vastas (saime korra suua toitu, millega meie kohud harjunud on). Hommikul kaisime vaatamas Taj Mahali. Taj Mahal oli toesti vaga ilus ning ta on igati oma kuulsust vaart. Me olime seal kolm tundi ning lootsime naha kuidas Taj Mahal muudab oma varvust roosaks, siniseks voi kuldseks. Kahjuks oli sel hommikul ilm pilves, ning oodatud varvide mangu me ei nainud (kui siis ainult pisut kuldset varjundit). Taj Mahali ehitas India suurmogul Dzahan oma abikaasa malestuseks, kes parast viimase lapse ilmale toomist suri. Seega on Taj Mahali naol tegemist haudehitisega. Hoone on ehitatud valgest marmorist, mida kaunistavad erinevatest varvilistest vaariskividest ornamendid. Taj Mahali hooldamisega naeb Indi valitsus palju vaeva, sest happevihmad ja keskkonnareostus ohustavad hoone sailimist. Taj Mahal on ymbritsetud parkidega, kus voib naha arvukalt oravaid ringi jooksmas.

Taj Mahalist teisel pool Yamuna joge asub Agra kindlus. Suurmoguli Dzhani poeg vangistas oma isa Agra kindlusesse, kus ta elu lopuni sai vaadata Taj Mahali.

Parast Agra kindluse kylastamist viis Sunil meid yhte poodi, kus meile naidati Taj Mahli hoone ornamentide valmistamise tehnikat. Meile naidati, kuidas iga viimasele kivile on antud oige kuju ning kuidas nad on kinnitatud valgesse marmorisse.

Kogu protsess on oluliselt keerulisem kui arvata voiks. Lopuks viis autojuht meid raudteejaama. Raudteejaamas oli kohutavalt palju rahvast, alguses oli lausa hirmuaratav moelda, et me peame seal jargnevad kuus tundi veetma. Leidsime endale suuremast rahvast eemal mugavad kohad istumiseks. Seal tundus ka turvalisem olla, sest politsei turvas seda piirkonda. Parast paari tundi istumist otsustasime minna kohvikusse, kus veetsime kogu oma ylejaanud aja. Meie vagunis oli 8 voodit, kus oli olemas padi, tekk ja lina. Rongis jaime kohe magama ning arkasime alles hommikul, moned tunnid enne Varanasisse joudmist.

Varanasis pidi meile autojuht hotellist raudteejaama vastu tulema. Ootasime oma autojuhti yle poole tunni. Lopuks tuli valja, et ta ei olegi autojuht vaid koristaja vms, ning me ei soitnud mitte auto vaid jalgrattaga hotelli. Valjas oli yle 40 kraadi sooja ning kogu see olemine hakkas Varanasis hapuks minema. Jalgrattaga ei saanud me ka mitte hotelli juurde, vaid hoopis kuskile sinna lahedale, kuumuse ja raskete kottidega pidime mitu km jalgsi vanalinna kitsastel, haisvatel ja rahvast tais tanavatel kondima. Lopuks kui me hotelli joudsime, siis ka see ei olnud paris see mida me oodanud olime. Ainukesed head asjad seal hotellis oli katusel asuv restoran ning meie toast vaade Gangese joele.

Restoranis saime tuttavaks yhe poolaka ja inglastega. Poolakas oli Varanasis juba teist korda ning ta tundis seda kanti paris hasti. Ta tegi meile ekskursiooni ning jargmise paeva varahommikul kaisime inglastega paadiga Gangesel soitmas.

Varanasi on vaga vana ja indialaste jaoks pyha linn. Koige suurem elamus oli naha kuidas nad Gangese joe aares laipu poletavad. Varanasis on tavaline vaatepilt selline, et inimesed peavad matuseid ja poletavaid surnuid, samas seal korval mangivad poisid kriketit, naised pesevad pesu ja turistid pildistavad. Vaga omaparane kombinatsioon.

Koige rohkem hairisid meid Varanasis tanaval olevad valjaheited, sest inimesed kergandasid end seal, kus iganes nad seda heaks arvasid olevat. Sellest tulenevalt pidi tanaval kondides vaga ettevaatlik olema. Parast esimest ood oma hotellis me lahkusime sealt, sest me maksime toa eest kus pidi olema korralik konditsioneer ja televiisor, aga kumbki neist ei funktsioneeriunud korralikult. Teine hotell asus samuti Gangese aares ning koik asjad mida me soovisime, tootasid. Jargmisel paeval soitsime parast hommikusooki taksoga Varanasi lennujaama, kus algas meie jargmine seiklus :)