Agra linn oli oluliselt vaiksem linn kui need mida me senini kylastanud olime. Sunil (meie autojuht) raakis, et riik hooldab Agras ainult peatanavat, sest mooda seda tanavat soidavad turistid Taj Mahal-i juurde. Ylejaanud linn pidi olema kohutav. Meie hotell oli vaga luksuslik ning ta asus McDonaldsi vastas (saime korra suua toitu, millega meie kohud harjunud on). Hommikul kaisime vaatamas Taj Mahali. Taj Mahal oli toesti vaga ilus ning ta on igati oma kuulsust vaart. Me olime seal kolm tundi ning lootsime naha kuidas Taj Mahal muudab oma varvust roosaks, siniseks voi kuldseks. Kahjuks oli sel hommikul ilm pilves, ning oodatud varvide mangu me ei nainud (kui siis ainult pisut kuldset varjundit). Taj Mahali ehitas India suurmogul Dzahan oma abikaasa malestuseks, kes parast viimase lapse ilmale toomist suri. Seega on Taj Mahali naol tegemist haudehitisega. Hoone on ehitatud valgest marmorist, mida kaunistavad erinevatest varvilistest vaariskividest ornamendid. Taj Mahali hooldamisega naeb Indi valitsus palju vaeva, sest happevihmad ja keskkonnareostus ohustavad hoone sailimist. Taj Mahal on ymbritsetud parkidega, kus voib naha arvukalt oravaid ringi jooksmas.
Taj Mahalist teisel pool Yamuna joge asub Agra kindlus. Suurmoguli Dzhani poeg vangistas oma isa Agra kindlusesse, kus ta elu lopuni sai vaadata Taj Mahali.
Parast Agra kindluse kylastamist viis Sunil meid yhte poodi, kus meile naidati Taj Mahli hoone ornamentide valmistamise tehnikat. Meile naidati, kuidas iga viimasele kivile on antud oige kuju ning kuidas nad on kinnitatud valgesse marmorisse.
Kogu protsess on oluliselt keerulisem kui arvata voiks. Lopuks viis autojuht meid raudteejaama. Raudteejaamas oli kohutavalt palju rahvast, alguses oli lausa hirmuaratav moelda, et me peame seal jargnevad kuus tundi veetma. Leidsime endale suuremast rahvast eemal mugavad kohad istumiseks. Seal tundus ka turvalisem olla, sest politsei turvas seda piirkonda. Parast paari tundi istumist otsustasime minna kohvikusse, kus veetsime kogu oma ylejaanud aja. Meie vagunis oli 8 voodit, kus oli olemas padi, tekk ja lina. Rongis jaime kohe magama ning arkasime alles hommikul, moned tunnid enne Varanasisse joudmist.
Varanasis pidi meile autojuht hotellist raudteejaama vastu tulema. Ootasime oma autojuhti yle poole tunni. Lopuks tuli valja, et ta ei olegi autojuht vaid koristaja vms, ning me ei soitnud mitte auto vaid jalgrattaga hotelli. Valjas oli yle 40 kraadi sooja ning kogu see olemine hakkas Varanasis hapuks minema. Jalgrattaga ei saanud me ka mitte hotelli juurde, vaid hoopis kuskile sinna lahedale, kuumuse ja raskete kottidega pidime mitu km jalgsi vanalinna kitsastel, haisvatel ja rahvast tais tanavatel kondima. Lopuks kui me hotelli joudsime, siis ka see ei olnud paris see mida me oodanud olime. Ainukesed head asjad seal hotellis oli katusel asuv restoran ning meie toast vaade Gangese joele.
Restoranis saime tuttavaks yhe poolaka ja inglastega. Poolakas oli Varanasis juba teist korda ning ta tundis seda kanti paris hasti. Ta tegi meile ekskursiooni ning jargmise paeva varahommikul kaisime inglastega paadiga Gangesel soitmas.
Varanasi on vaga vana ja indialaste jaoks pyha linn. Koige suurem elamus oli naha kuidas nad Gangese joe aares laipu poletavad. Varanasis on tavaline vaatepilt selline, et inimesed peavad matuseid ja poletavaid surnuid, samas seal korval mangivad poisid kriketit, naised pesevad pesu ja turistid pildistavad. Vaga omaparane kombinatsioon.
Koige rohkem hairisid meid Varanasis tanaval olevad valjaheited, sest inimesed kergandasid end seal, kus iganes nad seda heaks arvasid olevat. Sellest tulenevalt pidi tanaval kondides vaga ettevaatlik olema. Parast esimest ood oma hotellis me lahkusime sealt, sest me maksime toa eest kus pidi olema korralik konditsioneer ja televiisor, aga kumbki neist ei funktsioneeriunud korralikult. Teine hotell asus samuti Gangese aares ning koik asjad mida me soovisime, tootasid. Jargmisel paeval soitsime parast hommikusooki taksoga Varanasi lennujaama, kus algas meie jargmine seiklus :)
